Miks hangetel osalemine on nagu purjus peaga (elu)armastuse otsimine?
Tunned, et Instagrami algoritmi muutusega on Sinu feedi engagement maas nagu Eesti delegatsiooni pilgud peale Eurovisiooni? Külmkapi laoseis on sama nukker nagu rasedustestide riiul pärast Ladies Nighti? Eilses menüüs oli ainult Daniel Wellingtoni maitseline jääsupp?
Ära lase kaamerarihma lõdvaks noor sõber! Ka sina võid oma Sigma ART seeria peale vaseliini määrida, jälgijaskonda puhta VSCO presettide nektariga õnnistada ja onupojalt saadud Lightroomi originaalversiooni vastu vahetada. Sa ei pea sponsorkorras saadud proteiinibatoone turule viima, sest lahendus saabub kiiremini, kui DJI suudab uusi droone valmis vorpida.
Mis imerituaal see on, mis toob Su näpud Põhja-Koreast tänapäeva? Wait for it! Korralda fotoworkshop! Ei-ei! Ära karda, hoolimata tähendusest ei pea sa praktiliselt üldse tööd tegema.
Rääkides töö tegemisest, siis millal sa üldse viimati tööd tegid? Nagu päris tööd? Ma ei mõtle seda trepikoja ees tehtud hõljuvat objektiivipilti. Ah tead, tegelikult ei ole see üldse oluline. Juba vanad eestlased teadsivad, et kui kasutad uhkeid amerikaanimaa väljendeid, ei hooli keegi, et sinu portfoolio oleks kõik Liiduvabariigi fotokonkurssid kinni pannud. Ja seda kõike aastal 2017. Pole hullu, ühel päeval tuleb valgusskeem, mis pakub sama särtsakat maitseelamust nagu jahu. Seepia tonaalsusega fotod moodi tagasi!
Suits ja peeglid bitches. Viska töötuba tutvustava teksti algusesse lihtsalt mingi hülgemöla hinnatud-tunnustatud-esimese-kaamera-sain-vanaisalt-aga-õhtuleht-printis-mu-tuvipoja-pildi ja oled omadega mäel. Keegi ei viitsi kontrollida nagunii. Igaks juhuks, et keegi hiljem hinna üle inisema ei hakkaks, pane kirja et pakutakse pirukaid, kabanossi ja pätikohvi ka. Või mingit muud butafooriat nagu teleturus, aga vaata enne, et pakutava omahind olematu oleks. Kallikupongi anyone?
Üleüldse ei tasuks ennast pisiasjadest heidutada lasta. Kõige tähtsam on välja mõelda teema. Midagi tabavat. Siinkohal ei tasu tähele panna kauge sugulase (kes juhuslikult töötab reklaamiagentuuris, sõidab naljaka pika elektrirulaga ja kannab kahtlast legomehe soengut) kiunumist, et seks enam ei müü.
Sõnad buduaar, poolakt ja akt mõjuvad kõigile päästikupainajatele nagu silmatilgad rummkoolas.
Kes ei tahaks ennast tunda nagu puldiautode võidusõidul, kus iga auto on naelutatud oma kindlale sõidurajale ja möödasõite teha ei saa. Proovid üle karjuda ühtlasest katikuplõginast ja suunata “parim-enne-2011” pesus järgmist staarinstagrammerit, kelle repertuaaris on sama mitu poosi nagu soomlastele suunatud kamasutraõpikus. Ja isegi kui peaks tekkima hetk, kui vend nurgast oma püstolkuulipildujaga serverit vahetab, et järgmised 100 terabaiti pardimolu mikrovariatsooni talletada, karjub järgmine vend “YEAAA-BABY-SÖÖ-SEDA-FOOKUST!”.
Aga siis heliseb munataimer ja nagu sinu esimese korraga, on kõik läbi enne kui sa midagi arugi said. Aeg nukra näoga välgusaatja järgmisele alfakaamerale edasi anda. Nukrutsemiseks ei ole põhjust, sest esimene vend pani pildid juba instagrammi ja valgusskeemist ei mäleta sa nagunii mitte midagi, kuna selle näppis paigast see kolmas national geographicu moodi vend, kes laigulise toruga naabermaja aknast bängereid snaipis.
Mis saab siis, kui elukaaslane vaatab sinu sotsiaalmeedia diipmodelli otsingule altkulmu? Pole hullu, löö lahti ustav Vikipeedia, otsi üles fotograafia alaliigid, keevita sinna lõppu väljend “ABC” ja ta-daa! Nüüd on küsimus, et kes soovib registreerida uuele “Sõjafotograafia ABC” kursusele?
Kui oled leidnud enda jaoks piisavalt kõditava teema, on aeg poseerijaid otsima hakata. Kirjutasid kõigile modelliagentuuridele aga mõtled, et miks nad su kirjale vastanud ei ole? ERKI moeshow oli ju mitu instabängerit tagasi. Aga kes ei tahaks oma talenti laskurkorpuse ette saata. Tasuks feim ja neli terabaiti leia-viis-erinevust pilte? Feim ja me-tägime-su-ära oli ka põhjus miks meie armastatud Kalevipoeg mõõgaga seppukut tegi. Proovi potentsiaalseid ohvreid pirukatega ahvatleda.
Teema lukus ja Eesti-otsib-njetmodelli olemas, on aeg tegudele asuda. Tõmba masti facebooki event, telli ära pirukad, määra teistest tegijatest odavam hind ja vaata kuidas registreerimisavaldused sisse veerevad nagu varakevadised vasikad karjamaale. Aga mis siis saab, kui ürituse käigus keegi osalejatest julgeb mõnda tehnilist küsimust küsida? Sünkroniseerimiskiirus? Hmm! F-stop? Oot-oot! Pigem nagu piruka-stop! Ära lase endast rumalat muljet jätta, kuuluta kiiremas korras välja söögipaus ja uurige omavahel kelle kaameral on kõige rohkem megapiksleid.
Nüüd jääb üle ainult ära otsustada, kas tellitav Porsche on kabriolett või mitte.
Mis on lahendus? Usin workshopper, kui sul on õppimisega tõsi taga, siis vii lauda taha ja lase maha eestlaslik tagasihoidlikkus, võta pits või paar aqua di Ossinovskit ja kirjuta oma lemmikfotograafile, kas ta oleks nõus sind tasu eest mentordama. Valige välja Sulle ja fotograafi käekirjale vastav žanr ja asuge asja nullist koos üles ehitama.
Kui sa oled aga workshopifarmer, lõpeta basseini pissimine, hoolimata et alguses on soe ja tore, ära ürita oma ettevõtmisest järgmist Õllesummerit voolida. Jumala eest, kasvõi jaga osalejatele välja 1-2GB mälukaardid ja pange valgus koos iga osalejaga enne tema pildistamiskorda uuesti nullist üles.
Related posts
