Kuidas ennast naabrist paremini turundada
Planeet maa, ülekuumenenud ja reipal sammul lõpp-peatuse poole teel. Siiski on kaks asja, mis loo autoril südame kiiremini tuksuma panevad:
fotograafia ja pitsa. Viimasega on lood lihtsad. Pitsa on universaalne keel, mida mõistavad kõik, hoolimata vanusest, sotsiaalsest staatusest, kontojäägist või rahvusest. Isegi halb pitsa on tegelikult suht okei pitsa.
Sellegipoolest tundub fotograafia isegi aastal 2020 osade jaoks liiga Kolmanda Silma Festival ja fookus-pookus. Vaatame, mis paraleele saame luua ühe täisväärtusliku jahuketta ja fotograafia vahel. Viskame mõned mõtted ahju ja vaatame, mis sellest kõigest lõpuks kerkib.
Ainult ühte lõiku 🍕 on võimatu küpsetada
Inimkond on aegade algusest maadelnud küsimusega: kust tulevad pitsad ja kuhu kaob raha? Uue generatsiooni jaoks on toidupoodide külastamine umbes sama ajaloohõnguline ettevõtmine nagu VHS kasseti tagasi kerimine. Hoidku jumal selle päeva eest, kui toidukullerid streikima hakkavad, sest sel päeval sureb tõenäoliselt arvestatav osa populatsioonist lihtsalt nälga.
Kergitame saladuskatet, pitsasid ei too supermarketi külmaletti ei kurg ega droon. Isegi riigis, kus leiutati Skype peab keegi lihtsurelik oma käed jahuseks tegema.
Mis on ühe korraliku pitsa alustalad? Talupojaloogika ütleb, et edu saavutamiseks vajame sümbioosi kolmest komponendist: retseptist, parajast kogusest toorainetest ja kuumaks köetud ahjust.
Mida on vaja aga tuhande pitsa tegemiseks? Väga üllataval (tegelikult mitte) kombel jääb poenimekiri samaks, jahu tuleb lihtsalt onu Escobari kombel lattu kokku tassida ja ahi on naabrimehe Toyota Yarise suurune.
Pitsasutra alustalad selged ja enne Gordon Ramsay’ga käsivõitlusesse laskumist astuge sisse ükskõik millisesse pitsabaari ja proovige tellida üksainus lõik pitsat. Tõenäosus et pitsalabida trajektoor kattub teie mõtlemisorgani asukohaga on hämmastavalt suur.
Aga see ei ole veel kõik! Nüüd vahetame sõna “pitsa” sõnaga “foto” ja proovime antud valemit uuesti.
Mida on vaja ühe foto tegemiseks? Oskuseid, kaamerat ja valgust.
Aga tuhande?
Mind. Blown.
Siin on paraleel millega on hea pareerida ““Aa-oi-noh-meil-on-tegelikult-ju-ainult-ühte-klõpsu-vaja” päringuid oma inboxis. Inimesed, kellel kokkupuude fotograafiaga puudub, ei tea, et fotograafias nagu ka pitseerias ei eksisteeri ainsust. Nii nagu ühe lõigu pitsa tegemiseks on sul vaja valmis vorpida terve pitsa, ei ole ainult ühe pildi tegemine kuidagiviisi vähem (aja)kulukam.
Saad seda, mida tellid
Seisad sabas ja ootad oma korda korrutades “terepalunüksmargarita-terepalunüksmargarita-terepalunüksmargarita”, järjekord jõuab lõpuks sinuni, korraks võitled eksistentsiaalse kriisiga, võidad. Siis puterdad nagu külma ilmaga süütevõtmele vastu võitlev linnaliinide buss enda pähe õpitud mantra ette ja jääd omas marinaadis püha jahu graali ootama. Ning siis ta tuleb, krõbeda äärega ketšupipitsa!
Kas sa oled kurb, et tellisid margarita ja said…margarita? Ei? Käsi püsti, kes on kurb, kui talle tuuakse täpselt see, mida ta tellis? Mis mõttes hiljem ei saa enam hapukurki ja kebabi lisada? Kes ütles lisatasu eest? Väljapressimine! Kui Sotsid Selgeks sellest kuuleb, siis te veel saate!
Juba ahjus olevat pitsat on raske tagantjärgi muuta. Veel enam, kui ühtäkki avastatakse, et kurat täna võiks ju hoopis sushit süüa.
Siin on tegelikult tegu kahe teraga mõõgaga. Kui klient tellib margarita, siis ta eeldab, et tema ette lendab taldrik millel on ka, wait for it…margarita! Mitte pitsapõhi. Mitte nelja juustu pitsa. Alati tasub meeles pidada, et see kes viipemaksab, valib ka garneeringu hoolimata meisterkoka tujust, sellest kas ta kasutab oma ahjus ainult artisan-kasehalge või sellest kustpoolt tuul parasjagu puhub.
Seeditud saiast uuesti saia ei tee, ükskõik kui hea su ahi on
Juba vanad eestlased teadsid, et mis läheb ahju, see tuleb sealt ka kord välja. Olgu su ahjul nii mitu auhinda kui tahes. See kas pitsalabida vars on süsinikfiibrist või kuusepuust ei muuda olematuks tooraine puudujääke. Iga korraliku põsetäie garanteerib hea tooraine ja pannipitsast hiljem õhukese põhjaga pitsat ei tee.
Pitsa a’la Ikea
Kes oleks uskunud, et 2020. aastal meeldib inimestele nii palju asju ise teha. Liftis vajutame nuppe ise. Kassas lööme asjad ise läbi. Takso asemel sõidame koosolekule elektritõuksiga ise. Tehisintellekti asemel on kangide taga väike jõnglane, kelle ainsaks töökäsuks on olenemata oskusest asju ise teha.
Aga pitsarestoranis see hääl vaikib. Me ei taha enam ise teha. Pettumus oleks suur, kui pitsa asemel saame karbitäie tooraineid. Meil ei tule pähegi, et krõbedas juustunirvaanas hõljumise asemel peame hakkama pitsapuslet kokku panema. Usume, et mees pitsalabidaga oskab seda sihtotstarbepäraselt kasutada.
Miks me tahame, et pilditöötluses jääks ka viimane sõna meile? Et jääks tunne nagu me oleks oma väikeste kätega midagi teinud? See, et meieni jõudnud materjal sai viimase pikslini poleeritud õiges värviruumis kalibreeritud monitoril on sekundaarne, sest et X-Pro II muudab kõik ikka palju paremaks.
Meie teame paremini ja kui vaja lööme Gloria köögiukse hingedelt ning küsime Dimitri käest ketšupit ka.
Pitsabingo
Kes meist tellib pitsa ilma menüüga tutvumata? Ja pärast avastab, et fakk tal on hoopis gluteenitalumatus. Nii palju kui on pitsagurmaane, on ka erinevate käekirjade-retseptidega pitsameistreid. Teiste pitsasõltlaste soovitused on toredad, aga menüüga tutvumata pelgalt hinnalipiku järgi tarbides ei ole õnnelik ei pitsasõber ega pitsakeerutaja.
Slice slice baby!
Related posts
