Miks hangetel osalemine on nagu purjus peaga (elu)armastuse otsimine?
Üheksakümnendad on möödas. Läbi on need ajad, kui fotograafid leidsid end kott peas meetrisest august, ümbritsetud härrasmeestest, kel kaelas piisava jämedusega kuldketid, mis suudaks ka Georg Otsa kai küljes hoida.
“Kus meie raw failid on?!?”
Selline retooriline küsimus, mis paneb peopesad higistama ja tossupommi nukrat peerunooti vilistama ka kõige vilunumal audiovisuaalse sisu loojal.
Kuigi toidumaailmas on hetkel liikvel trend, kus õunakoogi nime all serveeritakse juppideks võetud õunamaitselist saiapuru ja Perekonnaseisuameti ukse taga on pikk järjekord elukaaslastest, kelle abielutee on lõpetanud telekaalus IKEA’st, ei tähenda see seda, et iga rumala trendiga kaasa peaks minema.
Päritolumaa kohvi tellides, ei eelda me, et barista libistab üle euroalustest saetud leti meile topsitäie röstimata kohviube, klaasi keetmata vett, tikud och küünla ja kutsub seda deconstructed kohvijoogiks.
Mis siis, et see tundub ütlemata trendikas lähenemisviis ja juba vaimusilmas näen ühekäiguliste-poolsaarel iroonilise nimega kohvibaari avapidu, kus ükski rattalukk ei jää puutumata, on sellega kaasnev peavalu ümberkantav otse fotograafiasse.
- Digirevolutsiooniga ja filminegatiivide kadumisega on raw fail autoriõiguste aspektist ainukene nõudeõiguse alus. Saad süüdistada vaid iseennast, kui ühtäkki märkad oma kätetööd Poola herpesekreemi reklaamplakatil
- Runnel och Tunnel kombo ei ole aastaid unetuid öid Lightroomis veetnud selleks, et sa nende loomingut insta-explore tabis ära ei tunneks
- “Mis see on? See on sitt söör.” Keegi meist ei taha oma kätetööd näha Valenciaga ülevalatuna pinstlitõmbeid imiteerivasse raami surutuna
- Kas klient, kes ei usalda Sinu visiooni ja töötlemisoskust on klient keda soovid hoida? Piloodid on kokpitis ja sina surutud turistiklassis nutva lapse ja kehakujult Jäpet meenutava soomääramatu kaasreisija vahele põhjusega
- “Eee, kuidas ma neid faile avan? Media player ei tööta nagu”
- “Ei-ei, ma tahan kõike faile!”
- “Oota miks neid nii palju on?”
- “Aa, 200+ GB, kas neid nagu mingi megaseks ei saa teha?”
- “Miks mu failid trükist nii rohelised tulid?”
Kühvel on tegelikult selles, kas küsijal on reaalselt nendega midagi peale hakata. Tihti mõeldakse seda, et raw fail on mingi Viru rabas elav mütoloogiline kõrge kvaliteediga trükikõlbulik elukas. Keegi saunas rääkis. Tõenäoliselt on see keegi igal üritusel peale esimeste pudelite laualt kadumist end haakinud fotograafile sappa ning möödaminnes paotanud paar terminit nagu “Mark 4”, “fiksobje” ja “ma siin vahel hobikorras teen ka pilte, a palju sul piksleid on nah?”. Kui klient küsimuse peale “Mis versioon ACR teil on” vaatab Sulle vastu sama eksinud pilguga nagu beebipillid Kylie Jenneri käekotis, on aeg seda puslet teisest otsast lahendama hakata ja kliendi tegelikes soovides selgusele jõuda.
Reklaamiagentuurid on fine, teiega joome triibulistes ülikondades OOT-OOT diivanitel keskpäeval Jamesoni edasi ja arutame millissesse reklaami Reketi järgmisena surame.
Related posts
