Kuidas ennast naabrist paremini turundada
Inimestele meeldib asju võrrelda. Kuigi ma pole päevagi lasteaia nime all opereerivas kinnipidamisasutuses viibinud, oli meie Mustamäe paneelmajade hoovis üks poiss, kelle issi autol oli NELI sumbutitoru. Tänapäevases mõistes on ta tõenäoliselt võrreldav isikuga, kellel on iga jäseme küljes Daniel Wellingtoni kell.
Kuigi Elon Musk töötab kõvasti selle nimel, et keegi kelle issi autol ei ole nelja sumbutitoru, ei peaks ennast enam halvasti tundma, on tehnoloogia võidukäik toonud meile kordades rohkem numbreid, mida omavahel võrrelda. Mida suurem arv, seda parem eks?
Have we reached peak camera?
Erinevalt lamemaalastest, kes on oma tõekspidamistele kindlaks jäänud ei ole minu suvel kirjutatud X-H1 ülevaade enam juriidiliselt korrektne. Ja kui sushimonid ei oleks keresisest sensoristabilisaatorit XH-2 juppide sahtlisse jätnud, hoiaksime enda käes kaamerat, mille üle oleks beebijeesuksel endal ka uhke tunne.
Hirmuäratav on mõelda, et inimesed kes on aastal 2018. enda jaoks fotograafiat avastamas, saavad alustada sellise võrratu kaameraga. What a fucking time to be alive.
Kõik head asjad tulevad Hiinast
Kui kõik Fujifilmi silti kandev kraam on seni välja veerenud Shiba Inude tagahoovist, siis nüüd on arvatavasti kulude optimeerimise eesmärgil otsustatud tootmine üle mere viia. Tõenäoliselt on see ka üks põhjuseid, miks hetkel maksab brand-spanking-new XT-2 põhimõtteliselt sama hinda, mis X-T3.
Kas varsti, samal ajal kui jaapanlased oma Tamagochidele restarti teevad, ilmub turule samast tehasest äravahetamiseni sarnase brändinguga Y-T3, seda näitab meile ainult aeg.
Ma ei ole 100% kindel, kas asi on LCD taga peituvas “Made in” kleepsus või on tegu pigem psühholoogilse kõrvalekaldega. AGA. Kätte võttes tundub, et eelmine mudel oleks meeleavaldusel kokkupõrkest Indrek Tarandi istmikuga väljunud võitjana. XT-3 puhul ma selles enam nii kindel ei oleks.
X-T3 vs X-T2
Uus sensor, kaks uut megapikslit. Aga pildikvaliteet? Siin on kaks statiivilt tehtud pilti ja nüüd on Sinu kord, kallis lugeja, oma megapikslitele säru teha. Kumb pilt on uue X-T3 sensorilt maha veerenud?
Kontrollitud tingimustes nagu mul töö käigus tihti ette tuleb ei ole silmaga märgatavat vahet pildikvaliteedis.
Aga kaamerad ei ela laboris. Ulapeale lastes annab X-Trans 4 eelmisele kiibile kõvasti laksu nii sarivõttes, AF kiiruses ja täpsuses, kui ka videofailide salvestamisel, mis peale värvikorrektuure ei meenuta enam tatraputru. See on kõik tore ja sossu, aga tõenäoliselt ei osta keegi endale X-T3’e selleks, et kuskil tornis Hõbehäbemokk-kakku jahtida (aga kui ostaks, siis sarivõtte puhul ei pea enam huupi sihtima, sest pildiotsija ei lähe enam tulistamise käigus mustaks.).
Lisaks uuele kiibile on kodumaale naasnud ka kaine mõistus. Patareitald on nüüd nagu nimi ka ütleb, koht kus käivad patareid. Kõik vajalikud pistikud on kaamera kerel olemas. Dongliärikad peavad endale uue sissetulekuallika otsima, sest kerel on koha sisse võtnud ka kauaoodatud USB-C pesa ja enam ei ole töölauda vaadates mulje, et varastad naabritelt pikendusjuhtmega elektrit.
Like-and-subscribe!
Siia peaks nüüd refrään tulema, aga kallid kamraadid, mul ei ole refrääni. Iseenesest võiks nagu oletada, et kui foto- ja videovaldkonnas tegutsemisaastate arv muutub kahekohaliseks, on kõik rumalused juba läbi tehtud ja enneaegsed kaardiformatid on minevik. Well yeah, about that…
Eepiliste ja PÖFF’i vääriliste BEE-kaadrite asemel pead sa, kallis lugeja, lihtsalt mu juttu uskuma, et X-T3 on selle postituse kirjutamise hetkel Fujifilmi kõige võimekam videot tootev kaamerakere. Specsid smexid, 4K h.265 lippab kaardile 400Mbps. Neli sotti! Väikses peeglipeetusega keres!
Ja autofookus teeb seda, milleks ta loodud on, mitte ei dry-hump’i mööda kaadrit ringi nagu Dan Blizerian miss America castingul. Siple palju tahad, aga isegi kõige meeletuma Aliexpressi hauli keskel on Sinu näolapp kenasti fookuses.
Ja kui nad upgrade’inud ei ole, elavad nad õnnelikult tänapäevani…
Kõige põletavam küsimus on tõenäoliselt neil, kes on oma fotokotis ruumi teinud eelmisele mudelile. Kas peaks ette võtma tänamatu tee internetifoorumi mustatesse tagatubadesse ja üritama oma ustavast kaaslasest kuidagi eneseväärikust säilitades lahti saada? Kas “tulen-võtan-sotiga-kohe-ära-a-mis-läbisõit-ka-on-teeb-häid-pilte-vä?” kirjadele vastamine on seda väärt?
Tõenäoliselt. Kui valdav osa tehtavast tööst leiab aset hämaramates tingimustes või hõlmab liikuvat pilti.
Kokkuvõtteks
Mulle tundub, et Fujifilmi tooterivistu on jõudnud Eesti 90ndate uusrikaste rolli. Üks ostab oma naisele kupeemersu. Nädal hiljem on kõigi naistel kupeemersud. Üks leiab tissidest silikooni. Natukese aja möödudes ei mäleta enam keegi, millised need ökorinnad olid. Kes võidab? Ühiskond loomulikult.
Ja kaameratestijad.
Oleme situatsioonis, kus lähimasse fotopoodi jalutades ning “Andke-mulle-lihtsalt-üks-fujifilmi-kaamera” lausudes saame endale ustava pildimasina. Olgu selleks siis kas X-T2, XH-1 või X-T3. Seda muidugi hetkeni, kuni uus mudel välja tuleb.
Aga ühtlase joone hoidmise eesmärgil, kui keegi pakuks fotopoe uksel kas X-T3 komplekti või selle väärtust rahas, läheksin koju ühe andeka kaamera võrra rikkamana.
Related posts
