Marek Metslaid on Tallinnas tegutsev vabakutseline fotograaf, kelle põhižanriks on toitude, toodete ja ürituste pildistamine ning videosisu loomine.
But wait. There’s more. Boliivia aastane kohvitoodang potti surutud üritasin ennast vaimselt kliendi rolli panna. Milline oleks mõnus tekstijupike, mis jätaks kirjutajast asjaliku, aga samas ka muheda mulje? Allolevaid ridu lugedes, mõtle et neid esitab veluuri riietatud ja kaelarätti kandev Morgan Freeman, taustal praksuv kamin ja viskiklaasis kõlisev jää.
Esimene variant on jõulutunnelit teha ja kirjutada, kuidas esimese fotokaamera kinkis vanaisa (mitte segamini ajada @_vanaisa_’ga) ning pöidlad peos loota, et lugeja ettekujutusvõime ei ole liiga candycrushitud ja lahti rullub juba filmistoori, mis toob pisara silmanurka ka kõige külmema südamega Hollywoodi režissööril.
Teine variant on asjale akadeemiselt läheneda ja proovida lugejat uinutada koolituste nimekirjaga, mis pigem meenutab jaanipäeval toidupoest ostude eest saadavat kassatšekki. Juba vanad eestlased teadsid, et kui sul ei ole midagi tarka öelda, proovi vesi võimalikult segaseks ajada ja siis sääred teha.
Kolmas variant on kübarast välja tõmmata biokohuke ja potentsiaalne uus klient ära võrgutada koostisosade stiilis nimekirjaga asjadest, mida võib minu fotokotist leida. Kutsud mind üritusele pildistama? Siis on hea teada, et mu kotist võib leida pooliku paki Tutti Fruttit.
Millegipärast ei taha keegi kirjutada sellest, , et tellitud teenusepakkuja on õigel ajal, õiges kohas ja õige tehnikaga. Pole piisavalt oluline? 10+ tegutsemisaasta jooksul on ette tulnud olukordi, mida ükski koolitaja kirjeldada ei suuda, nii et kogemuste wikipedia on arvestatava suurusega. See muidugi ei tähenda, et enam midagi ei juhtu. Hells no! See on ka üks põhjuseid, miks pildistan võrdlemisi seinast-seina žanre. Mugavustsoon on nii 2010.
Aga nüüd tagasi selle Morgan Freemani koha juurde…
“Kas mäletad, kuidas sulle meeldis lapsepõlves vaadata, kui vanaisa oma tumepunast autot putitas? Ja kuidas vanaema ohkas iga kord, kui kuulis lauset “Ma käin korra garaažis ära…” See tähendas tihti tagasisaabumist Aktuaalse Kaamera ajaks, saatjaks kõrbenud tubaka lõhn.
Garaaži seinad olid kaetud erinevate läikivate ja natukene vähem läikivate tööriistadega. Mis siis, et sa seda tunnistada ei julge, siis sulle tegelikult natukene meeldis garaažiboksi täitev bensiinilõhn.
Sulle meeldis vanaisaga paneelmajade vahel jalutada ja tundsid ennast tähtsana, kui ta palus sul mõnda mutrivõtit tööriistakastist otsida.
Meenuta korraks, mis oli see tööriist, mida vanaisa kõige rohkem sinu käest küsis? Mäletad? Said selle enda seitsmendaks sünnipäevaks. Number 10 mutrivõti. Selle tehnoloogilise imevidinaga võisid VAZ 2101 põhimõtteliselt molekulideks lahti võtta. Asendamatu tööriist, kuid oskamatu meistrimehe käes pole sellest mingit kasu..”